Foot loose & fancy free

Baskimaa külastamise plaan on siit blogist varemgi läbi jooksnud. Jaanuari lõpus loobusime sellest mõttest koos Kerli ja Danieliga nukra ilmaennustuse tõttu. Veebruaris sirvisin mõnel korral taas prognoose, kuid ajal, kui Kataloonias kiskus olemine juba väga kevadiseks, oli seal endiselt tatise- ja sajusevõitu. Ja veebruari lõpus algas meil juba külalisteralli, mille jooksul ei tekkinud ühtegi kolmepäevast auku, mille jooksul seda plaani teoks teha. Nii lükkasimegi selle kergekäeliselt meie reisi lõppu, kuigi mulle kõlas see hirmus enesepettuslikult. Ma ei uskunud, et leiame endas jõudu seda maast laeni täis pakitud auto ja niigi üüratult pika kodutee eel ette võtta.

Meie siiski leidsime, aga napilt poleks sellest piisanud. Juhtumisi olime juba mõnda aega ringi sõitnud õrnalt klõbisevat häält teinud autoga, mille teadjamad hindasid mitte-eluohtlikuks roostetanud plekitükiks sumbutis. Nii oli hõlbus laisalt loobuda mõne Mallorca autotöökoja lokaliseerimisest ja ennetatavast suhtlemisbarjäärist. Ja siis, hetk peale Santa Ponca külast kiirteele pööramist, teel Barcelona laeva peale, süttis armatuurlaual tuli, mis käskis meil viivitamatult pöörduda esimesse Toyota teenindusse.

Kuna auto klõbises täpselt sama vaikselt nagu varem, julgesime autoga sõita laeva peale ning õhtul Barcelonas hotelli. Järgmisel hommikul otsisime aga tõesti esimese asjana üles lähima teeninduse, kus ühed ütlemata abivalmid inimesed ühendasid autole külge diagnostikaseadmed ning selgitasid meile kehvalt inglise keelt valdava sekretäri abil, et meie autol on midagi neli ja neist üks on läbi. Meie suureks kergenduseks kinnitas kõige teadjama näoilmega mees, et pole midagi hullu, kui me selle autoga Tallinnani välja sõidame. Päris nii hästi siiski ei läinud, aga kõike oligi tal võimatu ette näha.

Teadsin, et selleks, et meie ringreisist midagigi välja tuleks, on vajalik, et vähemalt üks meist olukorda kontrollida suudab. Nii võtsingi eeltöö tegemise vabatahtlikult enda peale. Trükkisin printerist välja Baskimaa kaardi ja märkisin markeriga sellel kohad, mis võiksid külastust väärt olla. Olin realistlik ja teadsin, et paljudesse kohtadesse me ei jõua. Arvasin lihtsalt, et kui autos tekib olukord, et nüüd kohe on vaja kusagil peatust ja lapsel veidi ringi jalutada, siis oskan vähemalt hinnata, kas lähiraadiuses on mõni koht, mida teistele eelistada.

Korraliku eeltöö tegin ära ka ööbimiskohtade osas, sest meie kogemuste põhjal on koerad teretulnud vaid vähestes hotellides, mis ei võimalda meile taktikat otsida midagi õhtu saabudes piirkonnas, kus me parajasti juhtume oleme. Heaks leiuks osutusid kohalikud nekazalturismoa’d ehk ametlikud maaturismi ööbimispaigad. Kui peaksime veel kunagi koera ja lapsega Euroopas ringi seiklema, on see väga mõistlik valik. Sellised kohad maksavad tunduvalt vähem kui keskmine hotell, hinnad kahekohalise toa eest jäid sealkandis vahemikku 40-50 eurot. Sageli asuvad need vaiksetes ja looduskaunites kohtades, ning enamasti lubavad koeri ega küsi selle eest lisatasu nagu kõik hotellid. Ja isegi kui nad koeri tuppa ei luba, on võimalik maamaja õue peal seisva auto aknad praokile jätta ja koer ööseks sinna magama saata. Selline oli vaade Atlandi ookeanile meie ööbimispaigast San Sebastiáni külje all.

Kui koera majutamine läks sel korral libedalt, kujunes tunduvalt keerulisemaks aga söögikohtade leidmine, sest meie ainsaks valikuks olid väliterrassidega restoranid ning kohvikud. Selliseid tuli hoolega otsida ning mitmel korral välistas see võimaluse süüa või kohvi juua kohas, kuhu tegelikult oleks tahtnud sisse põigata. Ja tuli ka ette, et terve vanalinna peale polnud ühtegi terrassiga söögikohta nagu Tudelas, esimeses Baskimaa linnas, kuhu sisse põikasime. Tundub, et minu närv on tänasel päeval palju tuimem, sest Tarmo vaatas omajagu hukkamõistva pilguga, kui ma omaniku ettepanekul Chiba restorani köögi kaudu taarakastidega täidetud ruumi ootama viisin. Ei olnud tal seal häda midagi, väga hästi ventileeritud ruum oli ja mingit nutuhala sealt meieni igatahes ei kostunud.

Tuleb ausalt tunnistada, et lapse ja koeraga reisimine ei ole lihtne. Igal sammul tuleb teha kompromisse, arvestada kõigi vajadustega, loobuda suurtest plaanidest ja leppida sellega, mis on võimalik. Käia ära Bilbaos, jõudmata kuulsa Guggenheimi muuseumini. Kõndida mööda võrratutest pintxos'e kohtadest olles sunnitud leppima mõne keskpärasega ainult õuelaudade olemasolu tõttu. Mitte põdema selle üle, et laps toitub nädal aega põhimõtteliselt ainult banaanidest, bensiinijaamast ostetud jogurtitest ja küpsistest. Sõitma nukralt mööda reisijuhi autori arvamuse põhjal ühest paremini säilinud ja võrratuimast väikesest külast seetõttu, et laps jäi hetk enne autos magama. Mis teha, aprillis on nii lapse kui koera autosse jätmine keskpäevasel ajal Hispaania kliimas juba eluohtlik.

Aga kohe siinsamas pean ma lisama, et me kõik olime tegelikult tublid, kannatlikud ja teineteisega arvestavad, ning kõigest hoolimata ei kaotanud närvi ega kahetesenud ettevõetut. Miikael pidas oma jala peal vastu 4-tunnised ringikondamised vanalinnas ja sisselipsanud 8-tunnised päevad turvatooli aheldatuna. Ja Chiba oma legendaarses rahumeelsuses kükitas autos kägaras 4000 km, tolereeris rahvamasse, taararuume ja restorani lauajala külge kinnisidumist.

^{Tunnistan ausalt, et käesoleva pildi laenasin neti avarustest, kuna meil ei õnnestunud endal autot peatada üheski nii ägeda vaatega kohas.}

Aga Baskimaa tõesti oli ilus. Sealkandis saavad alguse Püreneed ja ühtäkki läheb lame ja igav keskmaa Baskimaa piirkonda sisenedes üle dramaatilisteks mägedeks. Loodus muutus järsku kordades lopsakamaks ja sügavrohelisemaks. Inimesed tõesti olid hoopis teistsuguse olemisega kui mujal, midagi oli selles baski pilgus. Ning see vähene võimalus sealset toitu proovida tõestas, et juba ainuüksi sellepärast tasub tagasi minna. Tapas on kuulus hispaanlaste eelroog. Aga baskide vaste sellele – pintxos – see on kunst!

Kui nüüd päris aus olla, siis Mallorca turud valmistasid mulle tegelikult suure pettumuse. See on mõistagi irooniline, kui sulle turistina ei meeldi kohad, kus leiad eest liiga palju teisi omasuguseid. Aga ikkagi ei meeldi. Üsnagi juhuslikult sattusime kesk-Baskimaal ühele kesknädalasele turule, mis sarnanes väga minu suurele lemmikule Vilafranca turule Kataloonias.

Terve Ordizia kesklinn suletakse igal kolmapäeval liikluseks ja avatakse rahvale, keda vaadates ei osanud muud kui imestada, et kas selles linnas ei käi kolmapäeval tõesti keegi tööl. (Välja arvatud siis mõistagi need, kes turule kauplema on tulnud.) Muretu olemisega ja justkui pühade meeleolus istuvad terved pered ja igas vanuses seltskonnad mõnusalt aega veetes turuplatsi äärsetest baarides ja kohvikutes, kohvid, õlled ja veinid ees. Mustades barettides papid kogunevad tänavanurkadel ja parandavad tulistes vestlustes maailma. Lapsed sügavad samasuguse vaimustusega tarade vahelt lambaid nagu Miikael.

Meie seekordset külaskäiku Baskimaale võib kino terminites pidada teaser trailer'iks. Saime aimu, millega on tegu ning hinge jäi kriipima tunne, et tahaks veel, nüüd juba kõike ja palju. Ma arvan, et tuleme uuesti siis, kui on aeg Miikael surfama õpetada, sest kuuldavasti on Euroopa ühed parimad surfikohad just Baskimaa rannaäärsetes vetes.

Baskimaalt Luksemburgi jõudmiseks kulus meil poolteist päeva, öö veetsime Kesk-Prantsusmaal linnas nimega Tours. Kuigi sealne vanalinn on kuulus omalaadsete puidust majade poolest, ei jätkunud Miikaelil silmi muule kui maailma parimat õlut transportivale veoautole. Ma väga loodan, et see ei ole veel mingi näitaja.

Veel enne Luksemburgi jõudmist põikasime Nilvange nimelise linna juures külla ühele Chiba sõbrale. Sest nii on ju aus. Nimelt kolis üks Ruudi-nimeline koer Kadrioru pargist paar kuud tagasi oma perenaisega Prantsusmaale ja kuna nad jäid täpselt meie tee peale, tundus kohatu nii kaugel kodust seda ignoreerida. Nii astusimegi läbi, tervitasime Ruudit, tema perenaist Kadrit ning viimase abikaasat Christianit, kes terve külas veedetud poolteist tundi lummatult Chibat vaatas. Suure loomasõbrana olla ta hiljem küsinud veel mitu korda üle, et mis tõug see selline ikka on ja kust küll selliseid saaks. Ma tean seda tunnet. See on põhjus, miks mul aktia on.

Luksemburgis tegime taaskord Marioni, Iirise ja Ita juures väikese vahepeatuse ning laadisime patareisid lõppusirge jaoks. Viisime Marioniga lapsed mõnusalt suvisesel laupäeval Merveilleux parki loomi vaatama. Olin väga meeldivalt üllatunud – park oli just nii suur, et lapsed ei tüdinenud ära. Tervet hulka loomi sai käega katsuda ning käest sööta ja no kellele see ei meeldiks! Ja see kõik näis toimuvat ilma igasuguse järelvalve ja rangete reegliteta. Mind täitsa huvitab, mitu näppu seal aastas kaotatakse.

Luksemburgi rongijaamas jätsime pühapäeva keskpäeval Tarmo ja Chibaga hüvasti ning sõitsime Miikaeliga Brüsselisse, kust läks meie otselend samal õhtul Tallinnasse. Meie kahe reis läks väga ladusalt ning Miikael väärib taas kõrgeimat hinnet laste reisikõlbulikkuse skaalal. Tarmo ja Chiba sõit oli ladus vaid kuni esmaspäeva varahommikuni, kui 20 km enne Varssavit autol pidurid kadusid. Mingi nipiga õnnestus Tarmol siiski auto tee pealt maha saada ning ennast ja teisi mõlkimata lähimasse bensiinijaama veereda. Bensiinijaamas näidati paraku umbkeelse turisti vastu üles sügavat ükskõiksust, mistõttu ei jäänud muud üle, kui oodata tööpäeva algust ja otsida abi omal käel. Õnneks on aga Poolas teatavasti iga kolmas maja autoremondi töökoda ning iga normaalne mees hindab kapoti all ukerdamist. Nii polnudki raske leida kolme igavlevat kuldsete kätega meest kusagil nurgataguses putkas, kes paari tunniga meie niigi hingeldava Toyota enesetunnet veidi parandasid ning linna pealt talle uued piduriklotsid sebisid.

Tegelikult oleme nüüdseks juba kaks nädalat kodus olnud ja püüdnud tasapisi Eesti eluga harjuda. Aga on tunne, et olemegi ehk kauaks ühele kohale paigale jäänud ning ärevusega ootame seda, mis ees. Lähipäevil raporteerime loodetavalt juba Ihla Formosalt.

Kuigi Mallorca pealinn Palma jättis mind esimesel külastuskorral suhteliselt ükskõikseks, suutis ta aja jooksul mitme toreda sündmusega päris sümpaatseks muutuda. Sain aja möödudes ka põhjusest aru - esimesel korral piirdusime vaid ringkäiguga vanalinnas ning sealt oli justkui midagi puudu. Olid vanad väärikad majad, võimsate raudväravate taga salapärased siseõued, selle linna proportsioone arvestades vaat et ülearu suur katedraal, ja mõistagi turistid. Aga elu ei olnud.

Järgmistel kordadel teisi piirkondi avastades leidsime üles kohad, kus elu kees. Plaça Major, Olivar’i turg, kirevad jalakäijate tänavad, kohvikud ja restoranid, kust rohkem kohalikke kui turiste leidis. No või vähemalt pooleks. Kuigi ühest asjast ei saa ma ikkagi aru. Kuidas on võimalik, et terve Mallorca on täis oliivisalusid ning turul ei leia müügilt mitte ainsatki. See oli meil Miikaeliga terve ühe väljasõidu eesmärk – minna turule oliive ostma.

Palma suurimate elamustena lähevad kirja üks pikk rongkäik kolmekesi, üks odav lõuna Tarmoga kahekesi, ning Tarmol eraviisiliselt veel hulk kaotatud higi ja võidetud sõpru.

Tarmo oli Mallorcale tulles (tema standardite järgi) täitsa õhevil, sest kuulis Barcelona kendoklubis, et Palmas asub Hispaania kuulsate kendokate Castro-vendade dojo. Kuna trennikoht oli nii palju lähemal (Barcelonas oli trenniskäik 5-tunnine ettevõtmine), otsustas Tarmo Mallorcal trennis käia kaks korda nädalas. Kõrvalt vaadates, ja ju ta tunnistab seda isegi, oli see kombineeritult tema koduse jõusaaliprogrammiga inimvõimete piiri lähedal. David Castro nimelt treenib Hispaania koondist sel nädalal toimuvaks EM-ks ning praegusi koondislasi oli ka sealses trennis. Mallorca trennikoormus raputas tugevalt Tarmo öist lugemisrežiimi, sest neil õhtutel suutis ta raskete ohete saatel diivanini tuigerdada, väita endale, et loeb seal veidi ja hetk hiljem teadvuse kaotada. Käisime viimasel nädalal Miikaeliga ühte trenni ka pealt vaatamas, ja väliste märkide põhjal julgeks väita, et talle väga meeldis. Nad on Tarmoga kodus juba mõnda aega mõõgalööke harjutanud ning mingi “men”-kõlaline häälitus ähmaselt men’i meenutava liigutuse saatel kuulub täiesti kindlalt tema nappi sõnavarasse.

See hooaeg oli nii Tarmole kui ka mõnes mõttes eesti kendole kasulik, tal oli võimalus kendot teha paljude teiste tugevate vastastega ning eesti kendokad saavad varsti omal nahal tunda Mallorca kakari-geikot. Sellele lisaks leidis taaskord kinnitust usk, et kendokad on kõikjal maailmas väga toredad inimesed. Vaatasin pärani silmi, kuidas T.J. trenni lõpus teisi mehi embas.

Minu ema oli sel aastal tubli vanaema ning käis oma lapselast vaatamas lausa kolmel korral. Tema Mallorcal viibides veetsime Tarmoga pool päeva kahekesi Palmas, mille kõrghetk oli ühe Michelini tärniga hinnatud Simply Fosh restorani külastus. Et mitte sokutada emale Miikaeli õhtust magama panemist, otsustasime lõunasöögi kasuks. See oli rahakotti arvestades hea valik, sest 18 eurot maksnud 3-käiguline lõuna nii oivalises kohas tundus uskumatult hea diilina. Hispaania kiituseks tuleb öelda, et kõva konkurents rõivatööstuses ning toitlustuses on hindadele hästi mõjunud. Ma pole varem kohanud ka all-you-can-eat sushi buffet’d hinnaga €8.95.

Ajaloolise korrektsuse huvides olgu siis ka äramärgitud, mida me sõime. Tarmo valik oli eelroaks tomati-rukola-ricotta-pesto salat, pearoaks suitsutatud riis aprikoosipüree ning parmesanivahuga ning magustoiduks jogurti mousse kardemoniga maitsestatud ploomidega. Minu eelroaks valge sibula supp kanaterriini ja aprikoosipüreega, pearoaks kõrvitsa pappardelled pardiraguuga ning magustoiduks šokolaadi “midagi” (vat ei suuda seda peent gastronoomilist terminit meenutada) vaarika sorbeega. Ei, pilte ei ole lisada. Otsustasin eneseväärikuse säilitamiseks fotoka koju jätta ning maitseelamustele keskenduda.

Jätsime oma Mallorcalt lahkumise meelega lihavõtetejärgsesse aega, et mitte sattuda kiirteedele ajal, kui kogu Euroopa ratastel veereb. See sobitus hästi minu suure sooviga näha ühte korralikku katoliiklikku protsessiooni. Suurele Reedele eelneval neljapäeval lugesime kohalikust lehest, et saare vingeimad rongkäigud toimuvad Palmas kahel järjestikusel õhtul, antud ja järgmisel päeval. Mõtlesime, et äkki on neljapäeval vähem inimesi ja on mingigi väike lootus midagi näha. Samas arvestasime võimalusega, et auto tuleb parkida linna servale ning sealt kõmpida mitu kilomeetrit vanalinna, kus ei õnnestu ilmselt muud kogeda, kui lapsega koos massides trügimist. Ilm ei tõotanud ka head, terve päeva oli vahelduvate hoogudega vihma sadanud ning Palma poole teele asudes nägime eemal tumehalli pilvemassi. Kuna sõit Palmasse oli samas nii lühike, otsustasime ikkagi proovida ning see oli hea otsus. Vihma ei sadanud piiskagi, väljas oli meeldivalt mahe 20-kraadine kevadõhtu. Ja auto õnnestus meil parkida otse kesklinna, katedraali alla. Ja kuigi inimesi oli liikvel palju, ei tulnud kusagil inimtroppides väherda.

Meil oli ajalehest väljarebituna kaasas rongkäigu maršruut, mis kulges alates kella 19-st ühest põhjapool asuvast kirikust ringiga vanalinna lõunaserval asuvasse katedraali. Kella 20 paiku oli katedraali juures aga veel täielik vaikus, postide otsa istutatud kaameramehed igavlesid ja lobisesid omavahel niisama. Meil ei tekkinud aga kordagi vajadust kaardi abil rongkäigu teekonda kindlaks teha, selle võis hõlpsalt tuvastada tee äärde oma tooliga end varakult istuma sättinud prouade ja vanahärrade, ning maha raputatud liiva põhjal. Me ei ole suuremad asjad koha peal istujad, nii otsustasime edasi liikuda kuniks midagi paistma hakkab. Jõudsime nii välja Plaça Majorile, kus sai, vastavalt orientatsioonile, oodates jäätist süüa, moosekante vaadata ja tuvisid taga ajada. Alles veerand üheksa kandis ilmnesid esimesed märgid actionist. Aga need olid ka uhked – süsimustade täkkude seljas valgetes rüüdes ratsanikud. Sokutasime ennast Miikaeliga nö teise ritta, kust temal avanes minu kukil istudes väga hea vaade ning minul kikivarvule tõustes samuti. Ma ei pidanud ise eriti vaeva nägema tähelepanuväärsete vaatamisväärsuste tabamiseks, sest kui midagi eriti ägedat vaatevälja ilmus, haaras Miikael kahe käega mul peast kinni ja püüdis sellele tähelepanu juhtida minu nägu õiges suunas keerates. Seda tegi ta järgneva pooleteist tunni jooksul konstantselt. Õige hetke ära tabades õnnestus meil veidi aja pärast end esimesse ritta sokutada.

Olin varem näinud mulle kosmilistena tunduvaid fotosid Hispaanias toimuvatest katoliiklikest protsessioonidest ja mäletan, et talvel guugeldasin ka veidi, et teada saada, kus ja millal selline vaatepilt avaneda võib. Mulle oli meelde jäänud, et suurimad nö KKK-stiilis või, eestlastele paremini tuntud kui rapsiõli saladusi valdavate iidsete tarkade kogunemised, leiavad aset lihavõtete ajal Bilbaos ja kusagil riigi lõunapiirkondades. Ma ei usu, et meie nähtud rongkäik neile millegi poolest alla jäi.

Pelgasin tegelikult ju, et neljapäevane protsessioon on äkki reedega võrreldes lahja versioon. Kuid kui kella 22 paiku Miikael väsima hakkas ning otsustasime koju minna, oli rongkäik alles vast alles poole peal ja lõppu ei paistnud kusagilt. Nähtu oli võimas ja meeliülendav, kahju et Miikael seda vaid fotode abil "mäletama" jääb.

Hakkasin mingi hetk tajuma, et kohati võib meie blogi lugedes jääda mulje, et Miikaeli põhitegevuseks on röökimine ja protestimine. See ei vasta tõele. Vastupidi, enamiku ajast ta on üks rõõmsameelne, tegus ja hakkaja laps, kes tahaks kogu aeg midagi põnevat ette võtta ja on alati valmis igalepoole minema – olgu siis saiapoodi, mägedesse matkama või lähimasse linna jalutama. Iga minu pakkumise peale jätab ta kõik muu pooleli, toob mulle oma tossud, kõnnib seejärel auto juurde ja avaldab kannatamatust minu kohmerdamise osas. Nii on olnud tõeline lust temaga kahekesi vähehaaval Mallorcat avastada. Mõistagi õnnestub selline maailmkaardistamine kõige paremini siis, kui teeme seda tema tempos ja tema valitud suundades. Kahekesi Mallorcal ringi liikudes oli mul lihtne seda talle võimaldada.

Esimestel päevadel Mallorcal, kui põdesin veel Olivellast lahkumist ning ahastasin maja ja lapse kokkusobimatuse üle, avasin ühel õhtul riiulist leitud Hispaania Lonely Planeti. Mallorca peatüki läbilugemise järel oli mul suu naerul ja ootusärevus kõrge – sain aru, et saarel on palju vaadata ning ohtralt dramaatilist loodust, kus ringi matkata. Juba järgmisel päeval ostsingi matkaradade kaardikomplekti ning asusin neid innukalt läbitöötama. Tuleb aga kohe tunnistada, et kuigi kolasime saarel ringi üsna palju, jõudsime päris mägimatkale me siin vaid korra ja seda täitsa meist mitteolenevatel põhjustel. Ilmad olid terve kuu jooksul nii soojad ja päikeselised, et laps oleks mul paaritunnise matka tulemusel seljakotis päikesepiste saanud ja ära põlenud. Olgugi, et temperatuur on tiirelnud 20 kraadi ümber, on päikese intensiivsus siin kliimavööndis nii kõrge, et sellist ei esine Eestis ka suve kõrghetkedel.

Päike hakkas kõrvetama siinkandis juba veebruaris, kui märkasin, et seljakotis maganud Miikaeli põsed pooleteist tunniga õige punaseks läksid. Sõitsin siis lähimasse apteeki ja küsisin sealt laste päikesekreemi, mis peale apteeker muheles veidi kelmikalt ja küsis, et kas mulle ka meeldib, kui laps on hele. Et ta, jah, teab veel mõnda sellist inimest.

Aga sel ühel vähestest vinestest päevadest meie Mallorcal viibimise jooksul läksime me saare läänerannikul laiuvat Tramuntana mäestikku avastama. Hea annuse elamust annab juba rannikut pidi autoga sõitmine, nõrganärvilised tuleks sealt eemal hoida, ja kõigil muudel on soovitav seda rada läbida vaid ühes suunas – põhjapoole sõites – kuna siis ei sõida sa kaljuserval. Tagasi lõunasse on mõistlik suunduda läbi sisemaa, on kokkuvõttes ka kiirem ning okseefekt märgatavalt madalam.

Olivellase kolides oli Miikaelil vaid 2,5 kuud käimisstaaži, mistõttu oli ta täiesti võimetu nö lugema kõrgusjooni maastikul. Esimesel kuul olid tema sõrmenukid, peopesad ja põlved konstantselt marraskil, sest ta kukkus sealsel konarlikul maastikul iga päev mitu korda. Neli kuud igapäevast ringiturnimist tegi temast aga oma vanuse kohta päris tubli matkaja. Tema suurimaks saavutuseks loodusradadel on 2,5-tunnine matk Garrafi rahvuspargi mägedes, millest ta kaks kolmandiku tõepoolest oma jala peal läbis. Ja viimased 15 minutit täielikult süldistununa ja norsates minu kätel.

Ka seekordsel matkal Tramuntana mägedes nõudis ta õige kohe peale seljakotti tõstmist tagasi maa peale ning käis esimese tunni vapralt ise, otse üles mäkke. Selle matka eredaimast hetkest “räägib” ta siiani, ja selleks oli ootamatu kohtumine suure karja mägikitsedega. Hea oli, et ma nende mökitamist hetk enne kuulsin ja Chiba rihma otsa jõudsin panna - ta oleks ilmselt seal kivirahnude vahel neid taga ajades jalaluud murdnud.

Mul õnnestus kitsedest lummatud laps märkamatult taas seljakotti sokutada ja magama kõndida. Rada lookles järsult üles mäkke ja otse pilvede sisse. Üsna pea selgus, et meie riietus, mis vastas 18 kraadile all, oli täiesti sobimatu üleval, kus temperatuur kukkus kiiresti tunde järgi vast nii 7 kraadi peale, puhus kõle tuul ja nii mõnigi pilv tõi endaga kaasa vihmapiisad. Nähtavus kadus oma teed ja jättis mu üksi kaardiga, mis kuidagi maastiku ja infotahvlitega kokku ei tahtnud sobida. Olin selleks hetkeks ammu kaotanud orientatsiooni ilmakaarte osas.

Kuigi koerte jaoks ei ole ju nägemine aistingutest esikohal, näis Chibat piiratud nähtavus tol korral väga häirivat. Ta jäi pidevalt seisma, vaatas ärevalt ringi, nuusutas õhku ja siis tiris mind taas järsult edasi. Sellise käitumise peale hakkas ka mul tasapisi kõhe, sest hakkas tunduma tõenäoline, et iga hetk ilmub udust mõni suur metsloom.

Mingil hetkel lisandus teinegi olmeprobleem – paistis väga sedamoodi, et olen teelt eksinud, ja et kui ma tõesti olen selle raja peal, kus ma näin kaardi põhjal olevat, on sealt otsesuunas jätkates autoni vast nii 3-4 tundi. Peljates lapse külmumist jääpurikaks ja, noh, natuke ka seda hirmsat fantoom-metslooma, pöörasin ühel hetkel otsa ringi ja tulin tuldud teedpidi tagasi. Sellest hoolimata saime kirja 2,5 tundi elamusrikast jalutuskäiku. Ja kokkuvõttes läks hästi, sest laps ärkas üles 50 meetrit enne autot, kus sooja õhu põhja keeramise järel ta kümne minutiga ka vappekülmast üle sai. Tundub, et päikeseline talv on tema immuunsussüsteemile hästi mõjunud, sest haigeks ta igatahes ei jäänud.

Peale looduses viibimist tahaks mõistagi midagi head süüa, sel korral isutas eriti sooja supi ja kuuma tee järele, nii sõitsimegi mõned kilomeetrid eemal asuvasse armsasse Estellencsi külla ja lubasime seda kõike endale. Küla ise oli armas, kitsaste vonklevate tänavate ja kollakashallide vanade majadega. Üle tänava rippuva pesu, tukkuvate kasside ja akendest kostuva vanamemmede jutuvadinaga.

Aga Mallorca matkaradade kaardid panin ilusti kokku ja Santa Ponca majas riiuli peale – ootama järgmist korda, kui me tuleme. Siis kui Miikael loodetavalt rajad juba otsast lõpuni oma jala peal läbib.

Sugugi mitte märkamatult on Mallorcal möödunud juba kolm nädalat. Lahkumine Olivellast kujunes ootuspäraselt dramaatiliseks, üleminek ühest keskkonnast teise oodatust kontrastsemaks ja sisseelamine kohati päris närvesöövaks.

Veel enne Katalooniast lahkumist jõudsid meil külas ära käia Käti ja Ott, kõigi märkide järgi oli neil mõnepäevast puhkust oma lastest ja argipäevast hädasti vaja. Sellises vanuses lapselt oleks vast palju tahta, et ta mäletaks oma tädi, keda ta viimati peaaegu pool aastat tagasi nägi. Midagi pidi aga ilmselt kusagil klikkima, sest juba teel lennujaamast koju toidupoodi põigates, võttis Miikael Kätil käest kinni ja veetis kas tema käe otsas või süles täitsa arvestatava aja järgnevast viiest päevast. Välja arvatud ühel soojal kevadpäeval Tarragonas, kus päevakangelaseks oli Ott.

Mõned päevad enne ärasõitu otsustasin, et olen ennastsalgava käitumisega nelja kuu jooksul välja teeninud ühe Barcelona-päeva. Jätsin Miikaeli Tarmo hoolde kokku seitsmeks tunniks – see on pikim aeg, mis ma lapsest eales lahus olnud olen. Linnas veedetud viie tunni jooksul püüdsin seda hurmavat suurlinna sisse ahmida veel nii palju kui torust tuli, nii jäid igasugused poed ja kohvikud kõrvale ning keskendusin ringituuseldamisele. Sellega venitasin Barcelonas veedetud aja tundides kahekohalise numbrini, aga, jah, ärge küsige, millist restorani ma Barcelonas soovitan või kus pargis on tore istumas käia.

Käti ja Oti külaskäik kattus meie viimaste päevadega Olivellas ja nii said nad osa mõnedest minu lahkumisriitustest. Nagu viimane sõit Vilafranca turule ning südamlik hüvastijätt oliivimüüjate ning maailma parimate šokolaadimandlite catànies valmistajaga Bertrani nimelises maiustustepoes. Tõesti, Barcelona nurgatagused jäid mul avastamata, kuid Olivella kandis resideerujatele oskaksin vajalikku ellujäämisnõu jagada kuhjaga. Käti suutis teha ka terve hulga fotosid, mis nüüd hiljem vaadates tasapisi kinnikasvavaid haavu taas lahti rebivad ja justkui meie külaelu kõrghetki näivad sümboliseerivat. Nagu näiteks see.

Tuleb tunnistada, et lahkumine sai mul ikka nutu lahti. Kui enne laevale minemist küla peal viimase tiiru tegime ja triibuline kass meile vastu jooksis ja sülle ronis, pääsesid emotsioonid valla. Nii et Mallorca poole asusin teele punaste äranutetud silmade ja lohutamatu meelega. Jane lubas meid kallistustega ärasaates, et kui ta sõprade maja Olivellas kõigi eelduste kohaselt ühel päeval müüki tuleb, annab ta sellest meile kindlasti teada. Nii et nüüd me vahel lubame endale vähemalt unistusi sellest, kuidas me selles ägedas otse kiriku kõrval asuvas majas suure kamina ees istume. Tarmo juba hindas pilguga, et kuna aknad on väikesed ja neid on vähe, on seal palju raamaturiiulipinda.

Kõik laevad liinil Barcelona – Palma de Mallorca liiguvad praegusel hooajal öösel, lahkudes sadamast 23:00 ning saabudes hommikul kell 7. Auto üleviimine “sellisele” saarele, muljetan hiljem, ei ole odav lõbu, nii otsustasime kajuti arvelt kokku hoida. Salongitoolid sai tegelikult päris mugavasse asendisse lasta, kuid mingil segasel põhjusel ei kustutata öösel neis ruumides tulesid. Miikael magas mul süles, mingi hetk keset ööd ärkas aga üles, jorises nutta, vähkres ringi ja näis väga häiritud olevat vastikust laevalgustusest. Jõudsin juba mõelda, et kas nii kestab see hommikuni, aga hetk sellest edasi on mul taas mäluauk ja silmade avamisel olime sadamale nii lähedal, et jõudsime vaevu kohvid tellida, kui juba meid kupatatigi auto juurde.

Chiba laevareis möödus pealtnäha rahulikult, õigem oleks küll öelda rahustatult. Käisin viimasel hommikul naaberkülas veterinaari juures rahusteid hankimas ning andsin esimese laksu talle teel Barcelonasse. Laeva jõudes tundus mulle, et ta on veel ikka liiga ergas, nii andsin ühe tableti teda puuri sulgedes veel juurde. Natuke nukker oli jätta ta terveks ööks kuhugi suvalisse nurka raudpuuri kükitama, aga reeglid olid ranged, ei tohtinud tuua laeva ega jätta autosse. Vat, aga see oli küll hetk, kui suutsin hõlpsalt südame kõvaks teha ja mõelda, et see pole isegi märkimisväärne selle kõrval, mida minu tädi pere ja nende koer hiljaaegu läbi elama pidid.

Mulle näib, et pärast seda, kui Chiba rahustipohmakast üle sai ja ülejärgmisel päeval taas oma silmalaugude tegevuse üle mingit kontrolli omas, kohanes tema uues kohas meist kõigist kõige kiiremini. Koer, kes on muidu nii minu jala küljes kinni ja tuleb isegi vannituppa lamama kuniks ma duši all olen, jalutas teisel päeval majast üksi aeda, basseini äärde lõunamaise päikese kätte vedelema.

Muret valmistab mulle tema käitumine aga väljaspool koduterritooriumit. Ta on viimase aastaga meil nii tigedaks läinud, et on valmis igal talle läheneval koeral, soost sõltumata, pea otsast rebima. Päris raske on sellise draakoniga jalutada kohtades, kus teistel inimestel koerad lahtiselt ringi jooksevad, arvestades, et Miikael on mul ka alati kaasas ja tema sattumine kuhugi kakluse keskmesse oleks väga ohtlik. Mul on üsna selge ettekujutus sellise käitumise põhjustest, millel ma siinkohal pikemalt ei viitsi peatuda, paraku ei saa ma hetkel mitmete tingimuste muutmiseks midagi teha. Nii mööduvadki hetkel meie jalutuskäigud lähimas pargis pingsas valvesolekus ja olen hakanud võpatama vähimagi krabina peale. Üks saksa tädi arvas, et tema neljale meie suunas ägedalt haukudes tormanud terjerile võiks Chiba vasturünnak õppetunnina ära kuluda, kuid ma arvasin, et elus koer on suurem rõõm kui surnud koer. Üks päev pidin end kangeks ehmatama, kui meist just möödunud brittide paar äkitselt ringi pööras, oma koera jalutusrihma pikaks lasi ja temalt hellitava lapsevanema häälega küsis: “Wanna go and say hello to this dog?”

Mallorca on üks veider koht. Viimased viiskümmend pluss aastat võõramaalaste invasiooni on saart tundmatuseni muutnud ning siin on suuri alasid, kus nö pärismaalasi praktiliselt tänavapildis ei tuvasta. Esimestel päevadel ei suutnud ma uskuda oma kõrvu – põhiliselt kuulsin enda ümber vaid saksa keelt. Kui Kataloonias sain end tunda kui “talvituja”, ajutine kohalik, siis siin olen ma turist mis turist. Ja täpselt nii mind ka kõikjal koheldakse. Minu kattuvus nii siin resideeruva väismaalase kui keskmise turisti profiiliga ei ole ehk siiski ülemäära kõrge. Esimese kohta käin imelikult riides ja sõidan väikese, vana ning odava autoga. Mul ei ole kauneid lehvivaid blonde juukseid, loomamustriga kontsakingi, tumepruuni käekotti, mida kaunistaks helepruun initsiaalipaar, ning mõlemad mu labakäed on päevitunud.

Teise seltskonnaga võrreldes olen märgatavalt noorem ja rannapõlglikum. Mallorcal kohtab palju turiste, kelle arvates ei ole midagi imelikku, kui tõmbad 65-aastasena selga läikiva liibuva kostüümi ja ronid maanteeratta sadulasse või viskad 75-aastasena rucksacki üle khaki-toonides särgi, tirid jalga poolde säärde ulatuvad sokid, nende otsa kõrged matkasaapad ning suundud mägesid vallutama.

Mallorca autopark on midagi muud kui mandril. Ainus Lexuse maastur, mida me Kataloonias terve aja jooksul nägime, oli läti numbrimärgiga. Esmavaatlusel julgeksin väita, et Mallorcal on aga veel rohkem Roveri, Porsche, Mercedese, Audi jt maastureid kui Eestis. Ja see juba on midagi. Rääkimata arvututest kabriotest ja sellele lisaks edev-sõidukitest, millega eesti teed läbimatuks jäävad. On ette tulnud, et Tarmo õhtul diivanis istudes väljast tänavalt kostva mootorimürina peale pea tõstab ja “ohooo!” lausub.

Meie oleme Santa Ponca küla vahel sõitmiseks oma autopargis alternatiivsõidukina kasutusele võtnud keldrist leitud jalgratta, mille külge monteerisime lapsetooli. Esimesel korral tuli meil Tarmoga röökivat ja jalgadega peksvat last kahekesi jõuga kinni hoida, et õnnestuks ta tooli saada ja kiiver pähe kinnitada. Pärast esimest paari meetrit sõitu kisa lakkas ning rohkem tooli saamisega meil eriarvamusi olnud pole.

Meie elamine Mallorcal oleks ilmselt nii mõnegi lugeja unelmate puhkusepaik, ja on seda mõne aja möödudes ilmselt ka meile. See lihtsalt on keeruline koht, kus 1,5-aastase lapsega elada, sest ohtlik on nii toas, õues kui aia taga. Siin on palju marmorit ja klaasi, piirdeta bassein, palju kõrgeid ääri, järsk keerdtrepp jne. Kuna siin elavad inimesed aastaringselt sees, on kapid täis elamiseks vajalikke asju: modemeid, kodukeemia, lahtiseid kuivainepakid, ravimid, kõigi tubade nurkades sipelgamürk jne, mille kõige uurimine Miikaelile suurimat huvi pakub. Olen osa kappe kinni sidunud, kus võimalik oli, kuid ei ole ju mõeldav, et laon teiste inimeste asjad kastidesse ja tõstan kuhugi lae alla. Meie esimene nädal siin oli eriti närviline, sest Miikael ka tõesti kukkus kõikvõimalikest kohtadest alla ja leidis majast igal sammul asju, mida ta puutuda ei tohiks. Kuigi valvame teda siiani endiselt kordamööda igal hetkel, oleme tänaseks suurtes piirides reeglid paika saanud ning teadlikumad sellest, kus tsoonis erkpunased ohutuled põlema lähevad. Mis ei tähendaks seda, et ta siiski paar korda päevas ei käiks basseini ääre peal kõõlumas. Õnneks on tema lemmik-mängukohaks hetkel õue peal seisev auto, mis on vast tõesti kõige turvalisem koht lähiümbruskonnas, aga ega ta seal siis üksi olla ei taha. Ideaalis tuleks ronida kõrvalistuja kohale ning kinnitada turvavöö. Vähemalt laseb ta seal lugeda ühtteist, iPadi mitte, selle rabab ära, aga raamatuid ja ajakirju valikuliselt.

Mallorca kiituseks tuleb öelda, et saar on mõnusalt hallatav. Kui oled korra mingit teed mööda sõitnud, ei viitsi enam GPS-i välja võtta. Vahemaad on lühikesed, paljudesse kohtadesse on autoga vaid 20-midagi minutit. Esimestel nädalatel, kui mu närvid eriti pingul olid, panin sageli lapse pärastlõunal autosse ja sõitsin mõnda lähikülla lihtsalt jalutama. Ringi liikudes avastab saarelt armsaid vanu külasid ja piirkondi, mis on rannikul vohavast kinnisvarabuumist puutumata jäänud. Nendest pikemalt järgmisel korral.

Kataloonias lähevad kuud kiirelt ning eelmisel nädalal hakkas olema aeg siin otsi kokku tõmmata.

Olen siinoldud aja jooksul üsna regulaarselt korra nädalas Barcelonas kendo-trennis käinud ning läinud neljapäeval oli sedapuhku viimane kord -- mis kujunes lõpuks päris emotsionaalseks hüvastijätuks vastastikuste kõnede, suurema õlalepatsutamise ja kallistamise ning kutsetega kindlasti tagasi tulla. Kendo on selles suhtes üldse üks omamoodi ala -- kuna väljaspool Jaapanit harrastab seda väga väike hulk inimesi, kaldub see seltskond väga kokku hoidma. Kendo trennid kipuvad igal pool maailmas olema tõelised klubid, selle sõna algses, seltskondlikku kokkukuuluvust tähistavas mõistes, ning Barcelona RyoShinKai on sellest suurepärane näide.

Ahjaa, kolmapäeval käisin ka linnas, Jaan Kaplinski värskelt ilmunud hispaaniakeelse raamatu esitlusel. Presentatsioonil oli silma järgi vast nii paarkümmend inimest, kellest olulise osa moodustasid eestlased - m.h. ka värskelt Olivellas meie juures peatunud Mele ja Kika. Ametliku osa lõppedes liikusime väiksema seltskonnaga edasi mingisse nurgapealsesse restorani, kus sai siis Kaplinskiga pikalt otsesihitiste, vokaalharmoonia ja muu säärase najal Eesti keele kurba seisu arutatud ning kust ma paraku esimesena lahkuma pidin, et mitte taaskord oma viimasest Sitgesi-rongist maha jäämisega riskida.

Eile õhtul käisime aga hüvastijätu-õhtusöögil Jane-i ja Sebastiani (ning nende kolme poja, kolme koera ja seitsme kassi) juures, mis lõpuks venis üsna hilise öötunnini - mil laua taha olime jäänud küll ainult mina ja Sebastian kahekesi ning teemad olid hilisele ajale ja seltskonna maskuliinsusele kohaselt... maailmaparandavad. Täna tegin Chibaga jalutades viimase nostalgiamaigulise tiiru küla peal ja tuleb tunnistada, et minu emotsioonid on üsna sarnased Helelyni omadele: kõigist kohtadest, kus ma vähegi pikemat aega olen paigal püsinud (ja mul on olnud õnn olla paljudes väga toredates paikades), oleks Olivella kindlasti üks esimesi kohti, kuhu ma hea meelega elama jääksin. Head söögid ja odavad veinid, toredad inimesed, sulnis väike vana küla -- samas ca. 45 minuti kaugusel metropolist, kaunis loodus, meri ühel ja mäed teisel pool ning kõige tipuks meeldivalt mahe kliima -- esimese hooga ei oskagi midagi öelda, mis puudu oleks.

Homme tuleb ilmselt veel üks tõsine koristuspäev -- ikkagi 180 ruutmeetrit -- ning õhtul kella 11 paiku peaksime siis kõigi eelduste kohaselt Barcelona sadamas laeva peale sõitma, mis järgmiseks hommikuks Mallorcale jõuab, millest saab meie kodu järgmiseks ca. neljaks nädalaks.