Foot loose & fancy free

Peale põgusat peatust Hong Kongis võttis suvine Tallinn meid vastu 11-kraadise temperatuuri ning vihmaga, mis oluliselt kahandas meie varasemat kahetsust suvel Eestist äraolemise osas. Suured tänud kõigile kaasa elamast, kui jet-lag ja tõine ajakava lubab püüan homme veel kokkuvõtte kirjutada.

Et mitte lennuki tulekut maha magada (olgem ausad - see poleks nii väikeses kohas ka parima tahtmise juures võimalik olnud ja me ööbisime otse maandumisraja kõrval), pidas Korinus paremaks kella 7-ks lennujaama minna. Omajagu naljakas on seda putkat nii nimetada, aga seda ta ju oli. Esialgu konutasime seal ees vaid meie ja mõned üksikud uudistajad, iga hetkega publiku hulk aga kasvas. Oli turuhommik ja rahvast oli palju liikvel ilma selletagi.

Kuigi putkas käis terve aja katkematu ja lärmakas raadioside, läks päris mitu tundi mööda enne, kui me oma lennu kohta adekvaatset infot saime. Kuna aga käis aktiivne askeldamine, kaaluti meie kotte ja kästi igaühel ükshaaval kaalu peale ronida, ei pidanud me vajalikuks muretseda.

Tasapisi läks aga kere heledaks ja otsustasime Usmani ja Thinusega künka otsa turule banaane ostma minna. Turul oli kahtlemata värvikas seltskond, aga mul oli raske seal ringi vaadata, sest olin igal sammul ise tähelepanu keskpunktis. Isegi Usman ja Thinus tundsid end seal ebamugavalt, aga mina olin nagu valge vares!

Turul oli rahvast päris palju, kuid kaupa üsna vähe. Meestel oli oma nurk, kus kaubeldi peamiselt erinevate tubakatoodetega, ülejäänud kauplejad olid naised. Valik oli tegelikult üsna kasin, igaühe ees kartulikoti peal oli mõni kimp banaane või mõni üksik põllusaadus. Aga saime oma kaks kimpu banaane sealt kätte - neid aasia parimaid! Kes on siinkandis banaane proovinud, see teab, millest ma räägin.

Rahvast oli aga jätkuvalt kogunenud nüüd juba maandumisraja mõlemasse äärde. Keegi ei teadnud veel täpselt, millal lennuk maandub, aga oli ilmselge, et midagi huvitavat sel päeval ikka selle platsi peal juhtub. Kuigi mürinat veel ei kostunud, tabas kisa ja kivirahe iga maandumisrajale eksinud koera, kukke või siga.

Veidi enne kella 10-t meie väike lennumasin ka saabus, kandes nime Pilatus Porter. Enne, kui me saime peale ronida, loobiti see kaubast tühjaks, kogu publik jälgis toimuvat suurima huviga. Lennukis oli kokku 9 kohta, minule kaameraga eraldati koht juhi kõrval. Oli ilmne, et nii Thinus kui Ena lendasid elus esimest korda. Timo ja Usmani kohta püsis kahtlus, aga me ei saanud sellele vastust. Ena oli Tarmo sõnul terve lennu päris endast väljas, Thinus olla aga terve aja uskumatusest pead raputanud.

Lendasime madalalt üle metsade ja mägede valgete pilvetortide vahel. Paapua on tegelikult nii pööraselt suur ja need metsad nii uskumatult tihedad, et seda vaadates mõistsin, miks endiselt salamisi loodetakse, et siin mõni senileidmata hõim tänaseni kuskil oma kivikirvestega ringi askeldab.

Aga kakskümmend minutit ilusaid vaateid tõi meid tagasi Wamenasse. Lennukist maha ronidest nägin, et Timo, Thinus ja Usman raputavad oma päid ja maigutavad suid. Otsustasin neile siis õpetada, kuidas kõrvad lukust lahti saab - hoiad sõrmedega ninasõõrmeid kinni, paned suu kinni ja puhud. Noh, tuleb tõdeda, et esimesel korral see ei õnnestunud - kõik puhusid endal peopesa ja vuntsid tatti täis.

Ajasime Wamenas Isaku naisega oma rahaasjad joonde ja raporteerisime politseijaoskonda, et me pole metsasügavustes kaduma läinud. Otsustasime seekord teises hotellis toa võtta, mõnes sellises, kus end ka pesta saaks. Aga nende kahe päeva jooksul ei õnnestunud meil ka hotellis "Nayak" tabada seda hetke, kui oleks vett olnud. Olime enne Wamenasse tulekut kuni reisi lõpuni kõik lennupiletid välja ostnud, aga charterite tiheda lennugraafiku tõttu oodatust varem trekilt tagasi jõudnud. Tundus, et kolm tervet päeva Wamenas on natuke palju ja uurisime Trigana kontoris, kas saaks lennu varasemaks tõsta. See oli imelihtne - teenindaja võttis pastaka ja sodis meie pileti peal lihtsalt kuupäeva üle. Ka Sentani - Jakarta lend õnnestus meil päeva võrra varasemaks tõsta ja nii oleme me nüüd siin Jakartas hotellis mõnulenud tundmata mingit vajadust hotelli territooriumilt lahkuda. Tulge keegi ütlema, et me pole seda ära teeninud!

Olen nüüdseks pikkade tundide tulemusel meie seekordsed seiklused siia kirja saanud. Seda ei olekski tegelikult saanud edasi lükata, kodus oleks raske selle jaoks aega leida ja iga päevaga midagi väikest ununeb. Kas sellele reisile veel mõni kokkuvõtlik tagasivaade järgneb, ei tea. Eks vaatame.

Kirpudega jagasime oma magamisaset ka Mohomos. Kuigi olin õhtul tegelenud enda kaitsepositsioonide tugevdamisega - toppinud püksisääred sokkidesse ja fliisi püksi, ei suutnud ma neid takistada ja vööpiirkond sai sel ööl eriti pureda. Ärkasin jätkuvalt mitu korda selle peale üles, et keegi mööda mind ronib ning kui üks kord silmad avades nägin, et see oli vaid prussakas, kes üle mu käe ronis, tundsin kergendust. Prussakaid saavad vihata ainult need inimesed, kes pole kirpudega koos elanud.

Tegime hommikuses Mohomos koos Korinusega väikese jalutuskäigu. Temperatuur oli õues veel talutav, kuid inimesi liikus vähe - kõik lapsed olid läinud Wanyoki kooli ning paljud täiskasvanud tööle oma küla ümber asetsevatele põllulappidele. Ülejäänud hommikupooliku veetsin Korinuse hütis päiksevarjus, päevikut kirjutades, lugedes ja niisama tukkudes. Ena keetis meile vahepeal juurvilja-makaroni suppi, aga selleks ajaks, kui me taas ärkasime, oli see juba juurvilja-makaroni pudruks paisunud. Keegi meie reisiseltskonnast polnud mõistagi keedupotti puutunud ja ootasid kannatlikult, et meie oma isu täis sööksime.

Õhtul alguse saanud suveniirimüük oli hommikul jätkunud ning külarahvas oli kokku tassinud asju, mida me võiksime ehk tahta mälestuseks koju kaasa viia. Oli vibu ja kolm komplekti nooli, mitmeid kivikirveid ja suur valik kaelaehteid. Vaatasime, mis ja kuidas kotti mahuks ja tegime omad valikud. Asjad kokku saanud, jätsime külarahvaga hüvasti ning suundusime selle matka viimast juppi vallutama - Koreniuse sõnul 3-tunnist jalutuskäiku Angguruki külla. Nende tundide arvestustega oli Korinusel terve treki jooksul olnud kõva kiiks sees ja ma ei mäleta ühtegi korda, kus tema ennustus oleks tõeseks osutunud. Ka seekord, olgugi, et kulgesime rahulikult ja peatusime sageli, kulus meil selle läbimiseks alla pooleteise tunni. Äkki oli tema arvutus edasi-tagasi käimiseks? Muud seletust ei oska ma välja pakkuda, sest ta oli ju ikkagi kooliharidusega mees. Obaca näiteks polnud ja oma nime ta mulle märkmikusse kirjutada ei suutnud, aga see ei takistanud tal kümnete kilode kaupa riisi kodukülla tassimast ja seda kasumiga maha müümast. Meiegi ostsime oma toiduvarude täiendamiseks kaks kilo 60 krooni eest. Kusjuures ei tundunud, et oleks liiga palju maksnud.

Rada Angguruki oli nüüd lõpuks taas see, millest olin unistanud - mõnusalt looklev kuiv teerada ilusate vaadetega.
Reisiseltskonna tuju oli väga hea, meid oli lülitatud üleüldise nügimise, togimise ja narrimise ringi. Timo arvates oli tema ainus, kes vääris Tarmo vibu ja nooli kandma ja tema trallitamist olete ehk juba eelnevate sissekannete videodes näinud. Ja varsti hakkaski Angguruk paistma - oma uhke maandumisraja ja plekkkatusega. See oli ikkagi selle kandi üks tähtsamaid administratiivkeskusi.

Anggurukis oli veidi tegemist, et meile öömaja leida. Selgus, et hotell oli täis - seal peatus hetkel haigla personal. Proovisime järgmiseks misjonäride maja, aga selle võti oli mehe käis, kes oli läinud kuhugi ilmatuma kõrgele ja kaugele põllu peale. Kuigi tibutas vihma, ei olnud meil midagi selle vastu, et oodata maja räästa all tema saabumist. Aga Korinus ei leppinud sellega ja otsis edasi. Nii sattusime Angguruki uusrikaste majja - perekonna juurde, kelle esikus rippus seina peal David Beckhami plakat ning kelle ärahellitatud kasvandik küla vahel sellise kurioosimi nagu jalgrattaga ringi sõitis. Hiljem selgus, et see oli siiski mingi valitsusele kuuluv administratiivhoone, mida nad asustasid. Riigi/iskliku vara ja raha piiride hägustumine ... eks nii käivad need asjad igalpool.

Tegelikult oli meil hea meel, et saime endale vahelduseks oma toa ja sattusime plekkkatusega majja, sest väljas hakkas taas sadama pärastlõunast troopilist paduvihma ning kõik hütid olid varem või hiljem hakanud läbi sadama. Oh, seda imestust seetõttu, kui sama juhtus meie toas - ühel hetkel hakkas lagi toa keskel sirinal läbi laskma. Esialgu asetasime sinna alla oma pontšosid, varsti oli majaperemees sunnitud tooma plastmasskausi. Sadu kestis kogu öö ja nire ei katkenud, seetõttu ei õnnestunud meil sel ööl oma väikeses toas pikkupidi magada. Panime seljakotid vastu seina ning nendele toetudes magasime sel ööl poolistuvas asendis, sest jalgadele polnud lihtsalt rohkem ruumi. See kõik oleks tegelikult olnud ok, aga see kohalik "valitseja" küsis selle toa eest 300 krooni! Me polnud kogu Lääne-Paapuas üheski hotellis nii palju maksnud.

Õhtul toas lugedes võtsin iPodi välja ja otsustasin seda lõpuks ise kuulata. Sel hetkel ilmus nagu võluväel ukse peale Ena, osutas põlevate silmadega selle suunas ja küsis "music?!?" ja läinud meie mängija taas oligi. Talle see ilma meloodiata söögitegemine enam üldse ei istunud ja sel õhtul serveeris ta meile õhtusööki kõrvaklapid peas, puusade õõtsudes laulujoru ümisedes.

Korinus oli terve päeva proovinud Wamenaga raadioside teel ühendust saada, et uurida välja, mis kell meie lennuk peaks homme maanduma. Me polnud selle hetkeni üldse veel veendunud, et Isaki lubadused vett peavad. Kuna aga kogu seltskond tahtis koos meiega Wamenasse saada, olime me kõik koos selles supi sees. Ja varem või hiljem pidi mingi lennuk ikkagi tulema, sest jala sama tee tagasikõndimine oli meie plaanidest ja unistustest paksu joonega maha kriipsutatud.

Wanyoki õhtul istusime mõnda aega oma giidi ja porterite seltsis maja ees ühes putkas, kus muul ajal näis keegi elavat koos selle nurka ehitatud latrisse suletud koledal kombel kriiskava seaga. Kui ta parasjagu ei avaldanud valjut protesti oma kurva elu üle, nühkis ta end vihaselt vastu laudu, teiselpool mida meie Tarmoga istusime. Võib uskuda, et mõned kirbud vahetasid peremeest, sest öö oli vaevaline ja pikk. Ärkasin korduvalt vajaduse peale end üle kere kratsida või tunde peale, et keegi ronib mööda mind.

Hommikul startisime veidi hiljem, sest Korinus käis vallamajas õigust nõudmas õiglase ööbimishinna osas. Maja perenaine olla õhtul öelnud ühe hinna, aga peremees tulnud hommikul lagedale topelthinnaga. Õigust Korinus paraku ei saanud ja andsime talle lohutuseks puuduva raha juurde. Üks külamees tassis hommikul meile veranda peale komplekti vibu ja nooli lootuses, et need kaubaks lähevad. Rääkis juurde lugusid, kuidas ta nendega sõjas vaenlasi maha lasi ja nad pärast ära sõi. Ja kolm naist olevat tal ka, ainsana selles külas. Aga hind polnud õige ja kaupa sellest ei tulnud. Korinus lubas vaikselt Tarmole, et tema kodukülas saab samu asju kindlasti parema hinnaga.

Startisime Wanyokist lootuses, et meid ootab ees mõnus jalutuskäik kõrvalkülla - midagi selle meeldivalt lookleva raja sarnast, mida mööda olime kulgenud matka kahel esimesel päeval. Selle asemel aga ootas meid ees järsk ja libe laskumine jõeorgu - ja te teate ju hästi, mis on laskumise kõige suurem probleem. Pärast seda tuleb taas üles ronida. Selline kitsuke see Jahuli jõgi kuival ajal paistab - all voolas aga tegelikult ka praegusel ajal täitsa korralik jõgi.

Ja nii me taas koperdasime, taarusime ja libisesime järgmised poolteist tundi, kuni jõudsime Jahuli jõe orgu. Seal kalda peal korraldasime ühe korraliku pesupäeva, mis oli tõttöelda tol hetkel peaaegu sama mõnus nagu eilne võimalus Jakarta hotellis duši alla minna. Õues oli palav, aga me ronisime riietega vette ja lasime värskendavalt jahedal kiirevoolulisel jõel end loksutada. Kõik jäid kombekuse piiridesse ja nii me pesime end läbi riiete seebitades. Seejärel tirisime oma kottidest välja teisi roppmusti riideid ja pesime ka neid. Tohutult mõnus oli olla ja mitte kuhugi polnud kiiret. Mehed ja poisid ajasid kivi taga habemeid ja kammisid hoolikalt juukseid. Tõeline pingelangus tabas meid kõiki - sellega oli meie matka ametlik osa tegelikult lõppenud. Pesime end puhtaks, et taas "tsivilisatsiooni" naasta.

Vedelesime seal ranna peal päris mitu tundi, Ena keetis põõsa varjus suppi, riided kuivasid kividel, igaüks chillis omaette. Mohomo küla poisid olid kambaga juba mäest alla roninud ja turnisid meie ümber kivide peal. Kui tuli kätte aeg liikuma hakata, otsustas Korinus neid ühiskondlikult kasuliku eesmärgi nimel rakendada ja ladus osad kotid nende turjadele. Poisid asusid meie ees teele ja hetkeks tundus nagu plaaniks nad sellest samast püstloodis seinast üles ronida. Korinus hõikas neile midagi ja ilmselgelt meie tõttu valiti teine rada - see läks veidi kõrvalt ja ilmselt suurema ringiga. Kujutan ette, et see oli rada, mis oli tekitatud küla vanainimeste jaoks vihmaperioodil kasutamiseks. Ma läksin kolmandiku sellest üles neljakäpakil.

Aga seal järsu mäe tipus see väike armas Mohomo küla meid ootaski. See, kus viimati käisid turistid 2000. aastal ja enne seda olla seesama Isak 1990. aastal sinna kaks võõramaalast viinud. Tarmo on sellest tervitamisest juba meie blogis kirjutanud, aga lisaksin siia veidi oma perspektiivi. Nimelt juhtus sageli nii, et Tarmo liikus minust eespool ja kohalikud naised taipasid, et ma nende sookaaslane olen alles mind käteldes. See tekitas sageli hirmsat elevust ja paljud vanemad naised nõudsid seepeale, et ma ühe korra neid veel kätleks. Mõni lõi kätlemise korda oodates käsi kokku, mõni hüples tiirutades ringi ja kilkas erutunult. Need interaktsioonid olid nii siirad, et raske oli mitte kaasa rõõmustada.

Mohomos teati meid oodata - oli ju Korinus üleeile saatnud Obaca ja ühe teise tüübi siia ette meile peldikut ehitama. Jõudsime Mohomosse päeva palaval ajal ja ronisime hea meelega, kuid uudistajate meelehärmiks Korinuse hütti mõneks ajaks päikesevarju. Mohomos veedetud kahe pooliku päeva jooksul jätkus uudistajaid hüti ümber igal ajahetkel.

Korinuse hütt oli traditsiooniline ümmarguse kujuga laastkatusega onn (see ees paremal). Hüti keskel oli tulease, mille ääres Korinuse naine peaaegu kogu aeg istus. Poolele puupõrandast olid laotatud õled, mille peale ka meie magamismatt lahti rulliti.

Hütis oli igal ajahetkel inimesi, kellest meile ametlikult tutvustati vaid Korinuse naist ja õde. Ootasime sel pärastlõunal hütis suurema kuuma möödumist ja vaatasime niisama huviga toimuvat. Jah, Korinus oli oma külas tähtis mees. Õhtul sättis ta oma mobiiltelefoni mingi kasti külge rippuma ja pani selle karaoke videosid mängima, mida terve punt mehi vaatama kogunes. Generaatorist rääkimata.

Õhtul jalutasime küla peal ringi ja sattusime tüdrukute jalkamatši peale, vilistava kohtunikuga ja puha. Mänguväljak oli muidugi raju - täpselt sellise reljeefiga nagu loodus oli ta loonud. Keskelt jooksis läbi kraav, millest tuli mängijatel palli taga ajades üle hüpata. Väljaku piirid ei olnud meile ülemäära selged - plasti ääres võsas ragistamist igatahes audiks ei loetud.

Õhtul oli hütis päris palju inimesi. Korinuse õde esines kolde ääres istudes mingi pikema tõsise kõnega. Esimese päeva õhtul arvasin, et ülejäänud olid seal uudiseid kuulamas ja niisama uudistamas, aga paljud neist jäi ööseks "meile" magama. See oli see öö, kui generaator kella 3-ni undas ja nii õnnestus mul öösel pirnivalgel kokku lugeda, et meid magas seal onnis kokku üle 20 inimese. Meid ainsana oli paigutatud seinaga paralleelselt, kõik ülejäänud magasid külg külje kõrval paljad jalad tuleaseme suunas. Siin ka üks kehvapoolsema kvaliteediga foto, mis seda lay-out'i paremini ilmestab.

Meie korraldasime õhtuste seltskondlike tundide ajal oma nurgas üleannetusi - andsime Timole Salif Keitat kuulata ja söötsime talle ja Usmanile Fisherman's Friendi pastille sisse. Üle ühe tegelikult ei õnnestunudki neile pakkuda ja Usman ei suutnud seda ühtegi lõpuni süüa. Timo kattis oma näo kätega ja kannatas kangelaslikult. Meeste kohta, kes suutsid toorest ingverit krõmpsutada, olid nad selle maitsega üllatavalt hädas. Meil kõigil oli muidugi väga naljakas ja see tõmbas ka ülejäänud seltskonna tähelepanu, kellele jäi mulje, et me neile arstirohtu andsime. Igatahes tõukus sellest arutelu selle üle, kellel kust valutab ja meil ei jäänudki muud üle, kui oma ravimipaun ja väikesed käärid välja otsida ja hakata kõigile abivajajatele tabletilehtedest ribasid lõikuma. Kui valuvaigistid otsa said, vaatasime üle, mis meil veel sellist kaasas on, mis võiks siin abivajaid aidata ja jätsime Korinusele kaks lehte aspirini juhul, kui kellelgi peaks palavik tõusma. Järgmisel päeval, kui ma hüti nurgas päevikut kirjutasin, märkasin oma ehmatuseks, et kõigil meestel oligi hommikuks palavik tõusnud - leht aspirini lasti ringi käima ning igaüks sai tableti keele alla. Milline õnnelik kokkusattumus!

Öö möödus tegelikult rahulikult ja mulle tundus, et kõik said palju paremini magada kui eelneval ööl. Keegi ei lõdisenud kuuldavalt ega vähernud ülemäära. Aga hommik saabus mulle veidra kahtlusega, et mind on keegi söönud. Tegelikult sügelesin juba eelmisel päeval, aga ajasin kõik punnid sääsketest kubisenud Sentani ja Wamena hotelliööde kaela.

Ja nii ma seal ennast parasjagu kratsisin siit ja sealt ja see ajas kõik kohad veel rohkem sügelema, kui silm tabas meie oranži magamismati peal ringihüppava musta putuka. "Kirbud?" mõtlesin ma arusaamatuses. Sest me teadsime kirpude olemasolust Paapuas küll - olime lugenud teiste reisijate reisikirju, mis hoiatasid, et kui satud magama hütti, kus elavad ka sead, on oht puretud saada. Aga me olime ju keset metsa ja seal polnud ühtegi siga! Tänase päeva seisuga teame kirpudest vähemalt nii palju, et võime julgelt väita, et sead pole nende olemasoluks sugugi vajalikud - me ei maganud kusagil sigade kaisus ja ometi söödi meid igal pool halastamatult. Mohomos hommikul küla peal jalutades kratsis Tarmo oma selga ja ütles, et ma vaataksin, kas teda on sealt äkki keegi hammustanud. Hooletu lugemise tulemusel suutsin tema selja peal ainuüksi püksivöö kandis kokku lugeda üle 40 hammustuse. Mul endal ei ole lugu parem - kõhu peal naba ümbruses on üle 20 hammustuse, jalgadest ei taha ma üldse rääkida. Üle keha on meil mõlemal hammustusi kindlasti sadades. Mul on need reaktsioonid veel eriti ägedad olnud - hammustused läksid paiste ja sügelesid nii kohutavalt, et igas tunnis vähemalt korra pidin oiates ja kurja vandudes järgi andma ja end üle kere halastamatult küüntega kratsima. Mis kiskus muidugi igakord kärnad pealt ja tekitas üle kere tunde, nagu mul oleks palavik. Sedasama lõiku kirjutades olen end juba korduvalt pidanud sügama

Vaevlesin pikka aega arusaamatuses, et kus need väikesed raiped siis elavad - kas meie peal või meie riietes ja magamiskottides. Pean tunnistama, et tegelikult on vastik küll, kui ärkad öösel selle peale üles, et keegi sinu näo ja padjaks rullitud fliisi vahel ringi askeldab. Kuna olen viimased mitu ööd magamiskotist eemale hoidnud ja kandnud vaid pestud riideid, hakkan arvama, et nad ootavad vist ikka mind minu magamiskotis. Aga samas on sellise täpilisuse puhul hommikuti raske aru saada, kas mõni hammustustest uus on. Peab homme Jakarta hotellis uurima, kas nende spa ka kirpude, täide, sügeliste ja muude parasiitide vastast täishooldust pakub.

Aga tagasi viiendasse matkapäeva, mis tõepoolest seal hütis selle kirbu-avastusega algas. Sellest hommikust on tegelikult Tarmo juba veidi oma eelnevates sissekannetes kirjutanud - see oli see paduvihmast tingituna paigalejäämise ajal asetleidnud nano-revolutsioon, kui meil õnnestus minu läbi aegade ühte lemmiklugu Salif Keita "Madan"´it maailmas propageerida. Teie, kes te seda loete ja seda lugu ei tea - ma ei oska muud arvata, kui ei teie eludes on üks suur tühik. Kõik paapualased tunnistasid üksmeelselt, et Salif Keita on "better than whiskey"!
Olles tõusnud kell 6, ootasime vihma järelejäämist hütis kella 9-ni. Siis andis tihe seenevihm veidi järele ja asusime teele.

Peaksin siinkohal püüdma nüüd teile seda metsa veidi kirjeldada, aga ma ei tea, kui hästi see õnnestub. Kui keegi teist on minuga sarnaselt hea ettekujutlusvõimega, siis kõige enam meenutas see mets Sõrmuste Isanda Udumägesid. Iga natukese aja tagant sõitis mõni pilv mägedesse sisse, piirates oluliselt nähtavust ja tuues kaasa väikese vihmasaju. Mul on metsast pakkuda vaid üks pilt, sest nagu olete juba aru saanud, olid fotokad vihma tõttu kaugel ja sügaval. Ringi vaatamise asemel tuli pilk keskendada vaid omaenda jalgade ette.

Sel pildil on rada vähemalt aimatav, enamikes kohtades ei suutnud meie pilk eristada, kuhu peaks edasi minema. Rada kulges mööda mägede külgi ning enamuse ajast turnisime puujuurte peal. Aga selles ürgmetsas kasvasid need juured selliselt, et nende alla moodustusid mitme meetri sügavused koopad. Juurte vahed olid aja jooksul täitunud mullastiku ja kõduga ja nägid täiesti ohutud välja. Kuid iga kord, kui minu jalg hakkas mõnele sellisele kohale maanduma, karjus Usman "No-no!!!". Alati ei jõudnud hoiatused kohale ja me mõlemad Tarmoga saime ära proovida selle tunde, kui su üks jalg vajub täies pikkuses pinnasest lihtsalt läbi, all haigutavasse musta auku. Kohalikud olid (enda jaoks) raskete kohtade ja sügavate aukude ületamiseks langetanud puid, mille tüvede peal tuli mul selle matka jooksul sadu meetreid külma higiga kaetuna kummikuid sammhaaval edasi libistada. Mõnes kohas viis raja ühelt tasandilt järgmisele vaid 10 cm-se läbimõõduga puutüvi, millele olid libisemise vastu kirvega mõned täksid sisse löödud. Oli kohti, kus landslide oli hiljuti minema viinud suure tüki kaldast koos rajaga ja meil tuli selle ülevalt ringiga minna, kusjuures kinni hoida polnud mitte millestki muust kui rohututtidest.

Nendel metsapäevadel jõudis meile kohale, mida inimesed olid mõelnud kirjeldades trekkimist siinkandis kui "the most difficult trek I have ever made". Asi ei olnud võhmas ega kõrgusest põhjustatud hapnikupuuduses. Raskeks tegi selle see tohutu närvipinge, mis sind igal sammul saatis, sest eksimine ei tulnud lihtsalt kõne alla. Kõik, kes te mind tunnete, teate, et ma olen suht kõvast puust tüdruk ja ei karda suurt midagi. Aga selle päeva jooksul pidin ma korduvalt väga sügavalt sisse hingama ja otsima pikalt endas jõudu edasi minna. Enamuse ajast pidi Usman mul käest kinni hoidma, tema terve päeva sõnavara koosnes minuga suhtlemisel peamiselt kolmest sõnast: "awas!" (ettevaatust!), "tunggu!" (oota!) ja "lompat!" (hüppa!).

Olin Korinuse jutust aru saanud, et seda põrgulikku metsa, kus me eile neli tundi turnisime, on sel hommikul jäänud veel kolm tundi. Olin selleks valmis. Esimene tund oli taas väga raske, öö läbi oli ju sadanud ning absoluutselt kõik pinnasevormid olid minu kummiku all libedad. Otsustasin kohe hommikul ära, et pigem lähen aegalasemalt, aga ettevaatlikumalt, sest luumurruga ma siia jääksingi. Vaatasin vahetpidamata kella - kaks tundi veel, poolteist tundi veel... Kahe tunni möödudes tegime puhkepausi ning küsisin Korinuse käest üle, kui palju meil veel minna on. "Six hours," vastas ta. "Jah, aga kui palju sellest on veel metsa?" - "Six hours." ................?!? Tarmo ütles pärast, et mõned asjad maailmas on simply priceless ja üks nendest on minu näoilme sel hetkel.

Aga ega meil ju valikut polnud ja ühtlasi tuli meeles pidada, et Korinus oli meie jaoks valinud turvalisima tee Yali maale! Hambad ristis sõtkusin edasi. Ma ei tea, mitu korda ma see päev kukkusin. Igakord tundus, et Usman sai miniinfarkti, sest talle tundus ilmselt, et see oli tema süü. Õudsalt oleks tahtnud igakord kellegi peale vihastada, aga kelle peale mul ikka seal metsas paukuda oli. Ajasin end püsti, pühkisin mudase käe pükstesse kuivaks ja võtsin taas Usmanil käest kinni. Tarmo turtsub siiani naerda, kui igal õhtul püksid jalast võtan - pool pinda on kaetud verevalumitega, pool veriseks kratsitud kirbuhammustustega.

Ja see pagana rada ei lõppenud ega lõppenud. Teadsin, et see päev pidime laskuma orgu ja iga kord kui tundus, et kohe-kohe oleme all ja isegi jõekohin oli juba kosta, pöördus rada järsult kõrvale ja ronis taas mäkke üles. Minu jaoks on täielik müstika, kuidas kohalikud üldse sellise tee ilma kompassita "rajasid". Täitsa võimalik, et me tiirutasime seal ringi nagu esimesed inimesed, kes läbi selle metsa teed koju otsisid. Kuna aga teatavasti meie GPS meid alt vedas, jääb meie täpne liikumistrajektoor paraku saladuseks.

Hästi järele mõeldes olen aru saanud, et me ei saa oma vaevalist liikumist ei tossude ega kummikute süüks ajada. Meiesugustel ei olegi sealkandis liikumiseks muud valikut, sest vaieldamatult parim jalanõu selle pinnase läbimiseks on 20-30 aastat mägedes ringi liikunud paljas jalg.

Kella 13 paiku tegime ühes väikeses hütis peatuse, kus istus Obaca, kes oli hommikul meiega samal ajal startinud, ent jõudnud juba "all külas" ära käia ja meie porteritele kehakinnituseks magusat kartulit tuua. Pakkusid meile ka, aga meil oli vesi otsas ja kuivalt see meil alla ei läinud. Korinus võttis selle peale meilt veepudelid, pistis need Obacale pihku ja saatis vee järele. Pool tundi pärast starti leidsin ta istumas ühe kännu peal, minu joogipudel ääreni külma vett täis. Imetlusväärne!

Kella 14 paiku avaldas Korinus arvamust, et nüüd on jäänud veel kolm tundi ja üsna nii ka läks. Kella poole 5 paiku hakkasid kuskilt alt läbi udu kostuma laste hääled ja see sai tähendada vaid üht - küla on lähedal. Umbes pool tundi peale teisi jõudsime Usmaniga metsast välja ja meile avanes sama vaade, mis oli enne meid sinna jõudnuid siiralt rõõmustanud - mets oli läbi, all paistsid külad ja orud - olime jõudnud Yalide maale! Kohe nõlva all oli imearmas küla nimega Solinggul, mille lapsed olid meid juba avastanud.

Meil oli tegelikult nüüd valida, kas jääme Solingguli või laskume veel veidi madalamale ja jääme ööseks Wanyoki külla. Olles pääsenud eluga halvimast, oli meil täiesti ükskõik. Suundusime siis läbi Solingguli ja teiste väikeste külade Wanyoki poole, Korinuse kodule lähemale. Oli kohe tunda, et olime jõudnud "omade maale". Korinusel ja Timol oli tee peal palju tuttavaid, keda rõõmsalt tervitati ja hellalt emmati. Kui Wamenas oli Korinus vaikne ja tasane mees, siis siin muutusid nii tema rüht kui hääletoon - ta oli ju ikkagi Mohomo külavanem. Ei saa salata, et see mõjutas ka meie enesetunnet - me polnud enam läbikulgejad, vaid nende "omade" teekaaslased.

Wanyoki lapsed olid toredad, julged ja rõõmsad. Tülitsesid ainult natuke omavahele sellepärast, et kes meil käest kinni hoida saab. Need olid needsamad, kes meie külge klammerdusid ja meid õhtul Tarmoga jõkke pesema viisid.

Laste hulgas oli üks väga vahva 10-aastane tüdruk, kes võttis koheselt ette mulle yali keele selgeks õpetamise. Kõndisime käest kinni mööda teed, tema osutas inimestele ja esemetele ja lasi mul sõnu järgi korrata. Oh seda laste rõõmu, kui mul kohe sõnad välja tulid! Milline impärane abiline oleks selline laps ühe antropoloogi välitöö alguses! Siin ta ongi, otsige üles, kui vaja peaks minema: